Ait

Siia sattudes esmalt üllatud looduse mitmekesisusest. Paepealsete männikute ja soostunud kaasikute vahelt avastad iidsed tammed, mille vanus küünib ligi 300 aastani. Lihtne on sellises kontekstis mõista, kui väike ja kaduv on inimene. Siin on nostalgia peidupaik ja meie esivanemate hõngu. Talumajast on säilinud vaid vundament, kus sirguvate arukaskede vahel võib varakevadeti märgata õitsemas ülaseid, sinililli, kullerkuppe. Metsaradadel askeldavad sipelgad ja kohendavad karude või metssigade poolt laiali tuhnitud pesapaiku. Põõsa vilus märkab vilunud silm punasese raamatusse kantud aas-käokinga kollakaid õisi või siis peale värskendavat suvist vihmavalangut haistab võrratult lõhnavate ristilillede (ööviiulite) lõhna. Rajal liikudes tõuseb rohust lendu hulganisti erinevaid liblikaid ja sõiduteele jõudes avastad oma õlal istumas rohutirtsu. Pikniku pidajatel või seiklejatel on kasutada ait, mille pööningul heintel saab ööbida. Grillimiseks on rajatud püstkoda. Joogivett tuleb ammutada olemasolevast kooguga salvkaevust.  Ait on kujunenud ka armastatud kultuurimekaks, kus leiavad aset Kuningliku Võsateatri lavastused.